Mine sisu juurde

Släng

Allikas: Vikipeedia

Släng või žargoon või argoo on mingi sotsiaalse grupi inimeste kõnekeele osa.

Slängi vastand on kirjakeel. Släng on keele lahutamatu osa, mis ajas väga kiiresti muutub. Släng on tavaliselt mingi konkreetse keele osa, kuid näiteks ingliskeelset (või mõnda teise enim levinud keele) slängi võivad kasutada ka eri rahvused.

Släng pole kuigi kindlalt piiritletud mõiste. Kasutusel on mitu terminit (släng, argoo, žargoon, erikeel), mille suhted on segased ja traditsioonides erinevad. Slängi saab defineerida mitmeti:

  • släng on eesmärgipärane mittenormatiivsus keeles;
  • släng on mingile sotsiaalsele rühmale omane mitteametlik kõnekeelne sõnavara;
  • antikeel on släng, mida kõnelevad ühiskonnas marginaalsetel positsioonidel olevad ja tihti seadusest väljapoole jäävad rühmad.

Släng kuulub sotsiaalmurrete hulka.[1]

Slängi saab jagada kahte alaliiki:

  • sotsiaalne släng (õpilased jt);
  • erialasläng (arstid, sportlased, muusikud jt).

Näiteks võib oma släng olla kurjategijatel, sõduritel, õpilastel. Släng võib kujuneda välja ka näiteks mingil elukutsel (erialasläng), näiteks arstidel, kelneritel, sportlastel, muusikutel jne.

Slängi tekkimisel eri keelte baasil on olulised spetsiifilised keelekontaktid: nii näiteks põhineb vanglasläng Eestis mingis osas vene keelel ning arvutite ja interneti levikuga tekkinud uut tüüpi arvutikasutajate släng inglise keelel.

Sotsiaalse slängi poolelt on kõige rohkem uuritud õpilaste ja kurjategijate slängi. On leitud, et slängisõnad on kujunenud ja kujunevad ennekõike nende eluvaldkondade tarvis, mis on vastava rühma elus oluline.

Inglastel ilmus esimene slängisõnaraamat 1785. aastal, soomlastel 1979, eestlastel 1991. aastal.

Eesti keeles on vähe kirjutatud slängi. Ajakirjanduses ja ilukirjanduses esineb seda vähe, isegi kui stiil seda nõuaks. Põhjuseks on tugev kirjakeele normipärasuse ja puhtuse eest võitlemise traditsioon.

Slängi väljendumine

[muuda | muuda lähteteksti]
  • häälduses, näiteks moskõu, maskau tähenduses kohvik Moskva
  • lühendites, näiteks Pirta, Pässa, füss, keha, dire, karts
  • laenudes, näiteks breik – vaheaeg, pomo – direktor
  • sõnaloomingus, moonutustes, näiteks pärdillo – vend, kopsuprillid – rinnahoidja
  • võõrsõnadega sihipärases liialdamises, näiteks utreeru – mine minema, vaimne pervert – õpetaja
  • kirjakeele sõnade alternatiivses tähenduses, näiteks. eit – tüdruk, kütus – alkohol
  • roppudes sõnades, näiteks puts oled peast w?
  • kujundlikes väljendites, näiteks õhku läbi filtri hingama – suitsetama
  • terminilaadsetes nimetustes, näiteks tossud – sportjalanõud
  • "panema", "tegema" liigses kasutamises, näiteks sliipi panema – magama, pihta panema – varastama
  • tähenduse markeerimises ehk eesti omasõnadele alternatiivsete tähenduste omistamises, näiteks tünn – paks inimene, luukere – peenike inimene
  • hüüdnimedes, mis võivad kujuneda välja teatud isikuomaduste põhjal või ka täiesti juhuslikult, näiteks Lokaator – suurte kõrvadega poiss
  • metateesis, näiteks merakuurima – kurameerima, tihedad massid – mahedad tissid
  • kontraktsioonis ehk koondusmeetodis, näiteks kruvident – kruvi + revident
  • sõnade raies ehk abstsisioonis, näiteks loga – logaritm
  • tähemängus ehk logogriifis, näiteks mädakook – pedagoog
  • lühendite kasutamises, näiteks KASS – kallis austan sind südamest
  • derivatsioonis, liidetes näiteks
    • a-sufiks: füsa — füüsika
    • ar-sufiks: narkar – narkomaan,
    • ka-sufiks: inka – inglise keel,
    • kas-sufiks: reaalikas – reaalkooli õpilane,
    • noi-sufiks: kihvtnoi – tubli
  1. Tiit Hennoste (2000). Eesti keele allkeeled. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. Lk 12.
  • Tõnu Tender, 2000. Eesti õpilasslängi muutumisest ajas. – Eesti keele allkeeled. TÜ eesti keele õppetooli toimetised 16.
  • Mai Loog, 1991. Esimene eesti slängi sõnaraamat.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]