Trumani doktriin

Trumani doktriin-

Eellugu

1945. a. kevadel esitas NSV Liit territoriaalseid nõudmisi Türgile, vaatamata sellele, et see riik oli II maailmasõjas jäänud erapooletuks. Kreekas, kus oli ennistatud sõjaeelne valitsus, algatasid sealsed kommunistid 1946. a. lõpul valitsusevastast kodusõda. Sealjuures said nad relva ja rahaabi NSV Liidult. Türgipoolsed territoriaalsed loovutused ning Kreeka muutumine kommunistlikuks oleks tähendanud NSV Liidu sõjalist kohalolekut Vahemerel. See aga oleks olnud lääneriikidele pidev ähvardus (kujutage ette Euroopa kaarti) ning oleks sisuliselt tähendanud, et Euroopa oleks langenud NSV Liidu mõju alla.

USA astub vahele

Seoses Kreekat ja Türgit, laiemas plaanis aga kogu Euroopat ähvardava Nõukogude ekspansiooniga, tegi USA president Harry Truman 1947. a. märtsis Kongressile ettepaneku osutada neile riikidele majanduslikku ja sõjalist abi. Sel puhul tehtud avalduses rõhutas Truman, et kui maailmas rikutakse sõjalisel teel status quo'd, siis ei saa Ühendriigid sellega leppida. Truman lubas, et edaspidi antakse analoogilist abi kõikidele vabadele rahvastele ja riikidele, keda ähvardab samalaadne oht.

Tulemused

Üheks Trumani doktriini rakenduseks oli Marshalli plaan, millega USA andis laiaulatuslikku abi II maailmasõjas kannatanud Euroopa riikidele. Trumani doktriiniga loobusid Ühendriigid isolatsionistlikust välispoliitikast, mis eitas liite teiste, eriti Euroopa riikidega. USA uue välispoliitika ühe tähtsama põhimõtte sõnastas George Kennan, USA diplomaat ja sovetoloog: "Ühendriikide igasuguse Nõukogude-poliitika osaks peab olema venelaste ekspansionistlike tendentside kestev ja kannatlik, kuid kindel ja valvas pidurdamine." Selleks, et pidurdada NSV Liitu, hakkas USA looma liite teiste maailma riikidega. Neist esimene sõlmiti septembris 1947. a. Rio de Janeiros (Brasiilia) Ladina-Ameerika riikidega. Nn Rio de Janeiro paktiga kohustuti ühiselt võitlema agressiooniga. 1948. a. suvel, Berliini blokaadi ajal võttis USA kongress vastu resolutsiooni, mis lubas ja soovitas presidendil astuda liitudesse Euroopa riikidega. 1949. a. aprillis loodigi NATO ehk Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon.